Sort kuulub omanikule, seeme kasvatajale!

november 10, 2011

Ly Rand, juhatuse esimees

Sort on seemne geneetilise koodi nimi

Seeme pole lihtsalt oder või raps, seemnele on aretaja oma aasta(kümne)tepikkuse tööga sisse kodeerinud just sellele sordile omased tunnused. Sort on aretaja intellektuaalne omand, millele laieneb omandi kaitse. Sordikaitse kätkeb piiranguid ja nõudeid sordi kasutamisele eesmärgiga selle imetabase geneetilise koodi leiutamise eest autoritasu maksmiseks. Kui seni on põllumees kasutanud sellist intellektuaalset omandit selle eest tasu maksmata, siis nüüd, olles Euroopa ühises peres, tuleb järgima hakata reegleid ning aktsepteerida sordiaretajate õigusi, millega väärtustatakse nende töö.

Meenutagem lähiminevikku, kui teleripilt meile piraatplaatide konfiskeerimist Kadaka turul vahendas, kes kaitsesid sellega muusikapalade autorite õigusi. Sedasama valdkonda on oma tööga kaitsnud juba 15 aastat Eesti Autorite Ühing, kes kogu iseseisvusaja vältel on korjanud muusikapalade mängimise ees eetris raadiojaamadelt vastavat maksu ning edastanud seda autoritele ka raja taha.

Teesid:

Võimuesindajad PM-st:

Innustage meie koostööpüüdu, kasutage ära meie pakutav kompetentne ühishääl, sest teie otsused on meie tegevuse raamistik.

Meie ühisotsustest sündigu teie käsulauad! Üksiküritajatega kompromissile jõudmine jäägu meie mängumaaks, kas pole ahvatlev ettepanek oma tegevuse arendamisel?

Inspektorid TTI-st:

TTI sündis valusliste reformide käigus kümmekond aastat tagasi mitme asutuse liitmise tulemusena. Toona oli see vajalik ja tehtud vead toonasest taustast tingitud. Täna, majanduse ja teadmiste arenedes, on aga hämmastav, et deklareerides demokraatlikke põhimõtteid, püüame eirata vastuolusid süsteemis. Seemnete sertifitseerimise protseduur ei ole järelevalvetoiming, mida TTI peab täitma. Ei tohi ühildada ühe füüsilise isiku tegevusse teenuse pakkumist (seemnepõldude tunnustamine, seemneproovide võtmine) ning sama protseduuri üle järelevalve korraldamist. Vastuoludest on kasvanud pahameel ning need muutuvad üha enam pärssivateks teguriteks kogu seemnemajanduses. Lisanduv riigilõiv toimingute eest tekitab segadust ning küsitavust. Selles osas on eriti tuntav lõhe seaduste ja tegeliku elu toimimisel.

Me vajame hästi toimivat sertifitseerimise süsteemi, mis hõlmaks kõiki protseduure, mis täna eksisteerivad 2-e erineva asutuse valduses – seemnekontroll PMK seemnelaboris ning sertifitseerimine TTI-s. Ühendades need tegevusvaldkonnad üheks sertimise üksuseks hakkavad seadusedki loogiliselt toimima. Tehtud tööde eest oleks võimalik esitada arve, ning TTI ei peaks enda ega teiste elu keeruliseks muutma riigilõivude nõudmisega, mis on sisse seatud siiski järelevalvetoimingute eest, millena seemnete sertifitseerimist aga kuidagi nimetada ei saa.

Põllumehed, seemne kasutajad:

Väärtustagem seeme ja sort! Pole põhjust arvata, et tubli põllumees teab, kui tähtis on seeme. Juba hallist ajaloost teame ju fakte, kus näljahädagi ei võtnu salvenurgast viimast seemet. Täna, lisades seemnele ette pika ja võõrapärase nime, saame seemnele anda teisigi tähendusi peale tema külviks kasutamisele. Sertifitseeritud seeme on seega täna juba külviseeme, mis on ametlikult kontrollitud nii sordi kui kvaliteedi osas, ning ta vastab seadustes sätestatud nõuetele. Põhiline lisaväärtus seejuures on SORT, mida põllumees üldjuhul ise määrata ei oska. Ja siit tulenebki üleskutse sordi väärtustamiseks.

Sertifitseeritud seeme

Põllumees on juba harjunud sertifitseeritud seemne mõistega ja usaldab selle väärtust. Kuid üldjuhul me siiski ei taju veel põhjalikult miks ikkagi on vaja seemet sertifitseerida, vaeva näha, maksta kinni sertifitseerimise protseduurid, olla oma tegutsemisega inspektorite järelevalve all ja milleks osta seda kallist sertifitseeritud seemet, kui saab ju ka ise paljundada ja oma põldudele oma seemet külvata. Eelnev selgitav jutt ehk aitas mõista mida see ise-tegemine edaspidi kaasa tooma hakkab.

Euroopas tegutseb Euroopa Seemneassotsiatsioon – ESA

Selle liiduga on ühinenud ka Eesti Seemneliit. Oleme küll oma kogutoodangult väiksemad kui tubli seemnefirma Euroopas, kuid suvel kutsus ESA Jelgavasse kohtumisele kolme Balti riigi seemneliitude esindajad, üritus kujunes väga asjalikuks infovahetuseks.

Rootsis on asjad korras, 75% kasutatavast seemnest on sertifitseeritud seeme, ning ka ülejäänud osalt (25%-lt) on litsentsitasu makstud. Kontrolli alt on väljas ca 1…2 tuhat tonni seemet, nendega käiakse kohut ja tehakse nn näidisprotsesse. Andmed litsentsitasude arvestuseks saadakse riigilt, selle alusel esitatakse arved tootjaile.

Taanis kasutatakse sertifitseeritud seemet üle 90%.

Arutelul selgus, et liikmesriikide seaduste koostamisel võetakse aluseks küll eurodirektiivid, kuid kohandatakse neid ümber kohalikele oludele. Meie seadusloome on aga kramplikult kinni etteantud versioonis.

Kuidas siiski on võimalik kätte saada litsentsitasud oma tarbeks kasutatud seemnelt, vastati:

Eelkõige tuleb selgitada, mille jaoks on litsentsitasud kehtestatud ning kellele see vajalik on. Sordiaretuse limiteeriv faktor on kompetentne aretaja. Kuidas on võimalik saada kompetentsust, kui tööd ei väärtustata? Seega on vajalik intellektuaalse omandi, sordi, kasutamise eest nõuda tasu, mis hakkaks looma uusi väärtusi, uusi sorte.
Litsentsitasu ei tohi siduda seemne sertifitseerimisega, see loob illusiooni, et peale seemneskeemi põlvkondi ei ole vaja rohkem litsentsitasu maksta.
Kui muu ei aita, tuleb appi kutsuda majanduspolitsei, sest tegu on majanduskuriteoga. Näiteks Rootsis määratakse maksmisest kõrvalehoidjaile kolmekordne maks.

Eesti Seemneliidu loomise ajend

Vajadus sellise liidu järele tekkis eeskätt meie valdkonda reguleeriva seemneseaduse ja selle reruleerimisaktide väljatöötamise protsessis, millesse valdkonna liikmed suhtusid kahjuks üsna ükskõikselt. Üksikisikute (sh ka minu) arvamused ja ettepanekud anti tagasi Põllumajandusministeeriumile lahendamiseks, kuhu need kahjuks ka enamjaolt sumbusid. Vajalik oleks olnud ühendkoor, mitte üksikisikute soleerimine.

Lüngad seemnevaldkonna loogilises toimimises on tinginud sekkumise altpoolt. Meil endil tuleb hakata kaitsma sorte ja sellega reguleerima protsesse, sest riigi tasemel abi loota pole. Oleme end määratlenud hellitusnimega seemneinimesed, ehk sortide omanikud, esindajad, seemnetootjad, müüjad, seega seemneketi kõik lülid, kes on liitunud või liitumas Eesti Seemneliiduga.

Milline on Seemneliitu koondunud liikmete huvi, kui suurem osa kogutavast litsentsitasust tuleb edasi maksta välisaretajaile? Mis parata, kui nende sordid on paremad, st saagikamad ja kvaliteedilt etemad, siis tuleb olla aus ning tasuda ka võlg selle hea sordi aretaja ees. Samas tuleb hakata tõsiselt arvutama, analüüsima ja selgitama millised täpselt on meie saaki limiteerivad faktorid, ning määrata sordi osa selles. Täna selline analüüs üldjuhul puudub, oleme vaid sisendeid müüvate firmade poolt esitatavate tootereklaamide hullutavas mõjusfääris. Vajalik on aga teada tegelikku olukorda just oma põllul.

Heinaseemne tootmine oma tarbekülvideks ei tule Euroopa mõistes kõne allagi. Mis on aga meil? Toodame nn ¥musta seemet¡ nii endale kui ka naabrile – ja ega juhtugi ju midagi! Inspektor on legaalse tootja tegevuse järele valvaja, musta seemne tootmisse tema ei sekku, küll peaks kontrollima seemnete müüki. Seoses keskkonnatoetusega on märgata punetavate ristikupõldude laienemist Eestimaal. Paljud neist jäävad ka seemet looma, olenemata sellest, et niitmise nõue 31. juuli seisuga toetuse saamise tingimuseks on. PRIA kontrollib ju vaid 5% põldudest, ning pole küll kuulda olnud, et nn ¥musta seemnepõllu¡ olemasolu oleks kellegi toetust vähendanud või oleks tagasimakse nõuet kohaldatud. Kui meie suure Euroopa Liidu ühe venna seemnefirma peaks ära tabama kuis Eestis nende omandisse kuuluvate sortidega ringi käiakse ning seejuures ka Euroopa vendade taskust tulnud toetusraha ka nende ¥musta seemne põldude¡ tarbeks jagatakse, oleks skandaal kindlustatud!

Milline on meie seemnetootja huvi sellise euroopaliku maksu (litsentsitasu) sisseviimisel? Ikka see, et protsessid ei toimi omaette, kõik on omavahel seotud. Loobudes oma tarbeks seemne tootmisest ja pühendudes teiste tööde efektiivsemale tegemisele, avastab põllumees, et asi edenebki hoogsamalt. Kui seejärel hakkab ta ostma seemet, mida varem ise kasvatas, koristas, kuivatas, puhastas, sorteeris, seega aega ja raha kulutas, tekib omakorda nõudlus seemneturul. Ja nii hakkab väärtustuma legaalse seemnetootja töö. Samuti saab Seemneliidu sees sordi omanike ning seemnetootjate omavahelist koostööd koordineerida, muuta paindlikumaks hinnapoliitika, lepingutingimused jm.

Loodud Seemneliit on liikmete õiguste kaitsja, on valdkonna majanduse kordineerija, õpetaja, juhendaja, nõuandja, maksukoguja (litsentsitasusid oma tarbeks kasutatud seemnelt). Seemneliit on vastukaal valitsevale monopolismile, kõlvatule konkurentsile. Tal on kohustus sekkuda seadusloomesse, et parandada kehtivate seaduste ja määruste kvaliteeti. Soovime olla kaasatud igasse tööprotsessi, mis seemnevaldkonda reguleerib, nõuame juba kehtivate seadussätete kriitilist ülevaatamist ja nende muutmist eelkõige võimaluste loomiseks, mitte arusaamatus sõnastuses kohustuste seadmiseks.

Soovin, et seemne väärtust tunnetaksid kõik selle kasutajad, selleks kutsun kõiki asjaosalisi end määratlema seemnesektori oluliseks lüliks, ning andma oma panus ühistöösse. Ennetades kohe vastuväiteid, vastan: protsessid hakkavad toimuma tõepoolest ka ilma sinu osaluseta, kuid sina ei hakka edaspidi võibolla enam neis protsessides toimetama? Litsentsitasu peab hakkama maksma iga seemne külvaja, olenemata tema kuulumisest Seemneliitu. Pea ennast oluliseks lüliks seemneketis, nii nagu meie, seemne-liitlased, peame sind!

Sort on seemne nimi!

november 10, 2011

Ly Rand, MTÜ Eesti Seemneliit juhatuse esimees

Põllumees on seemet väärtustanud aegade hämarusest alates.

Sort on sordiaretaja töö vili, tema looming, intellektuaalne omand. Kui seemnepartii on põllumehe kasvatatud, siis nimetatud kvaliteedi ja teiste omaduste kogum, sort jääb endiselt sordiaretaja omandiks. Selle omandi kasutamiseks on kehtestatud rahvusvaheliste konventsioonidega (UPOV) ning Euroopa Liidu määrustega kindlad reeglid.

Taimede paljundamise ja sordikaitse seadus (TPSK-seadus) on reeglistik sordi ja seemne kasutamiseks Eestis. Seemnete tootmist Eestis korraldab sordi omanik (Jõgeva Sordiaretuse Instituut, EMVI) või välisriigis asuva omaniku volitatud esindaja Eestis (suurimad on Kemira GrowHow, Konekesko, Farm Plant Eesti, ASAT, Soasepa SK, Oru Taimeõlitööstus).

Sordikaitse all olevad sordid on kaitstud patendilaadse sordikaitseõigusega. Sordikaitse laieneb teravilja- ja õlikultuuridele, heintaimedele ning kaunviljadele 25 aastat, kartulile 30 aastat (Euroopas) alates sordi registreerimisest.

Hea sordi eest tasu maksmine on sordiaretajale põllumehe tunnustus ning motivaator uute, veelgi paremate sortide loomisel.

OTS-tasu

OTS-tasu on litsentsitasu sordikaitse all oleva sordi kasutamise eest oma tarbeks toodetud ja kasutatud seemnelt.

Põllumajandustootjal on õigus kasutada sordikaitse all olevat sorti, ostes SERT-seemet või kasutades oma ehk OTS-seemet. Seni on Eestis sordiaretajale maksnud litsentsitasu vaid see legaalne seemnekasvataja, kes tootis SERT-seemet. Eelmisel aastal käivitus aga kaitsealuste sortide OTS-seemnete kasutamise eest litsentsitasu maksmise nõue, nagu see on juba aastakümneid toiminud osas Euroopa riikides. TPSK-seadus andis sordiomanikke, -esindajaid ja seemnetootjaid ühendavale MTÜ-le Eesti Seemneliit õiguse kokku leppida nimetatud tasude määras ning kinnitada kaitsealuste sortide nimekiri, mille kasutamise eest sai koguda vastavat litsentsitasu.

Süsteemi eesmärk on muuta taimekasvatussaaduste tootjate mõtteviisi, aretada veelgi saagikamaid-kvaliteetsemaid uusi sorte, anda tööd legaalsele seemnetootjale ja kehtestada intellektuaalse omandi kaitse.

Seemneliidu ülesanne on koguda infot kaitsealuste sortide OTS-seemne kasutamise kohta, selleks saadeti deklaratsioonivormid põllumajandustootjaile. Deklareeritud pindade alusel koostati arved ning koguti kaitsealuseid sorte kasutanud põllumeestelt OTS-tasu. Seemneliit on sõlminud kõigi sordiomanike ja esindajatega, seemneliidu liikmetega, koostöölepingud ning kirjalike volituste alusel on määratud kaitsealused sordid nimetatud tehinguteks.

Sort ei tunne riigipiire – kui põllumees on sorti eelistanud kõrge saagipotentsiaali või muu olulise kvaliteediomaduse tõttu, siis on ka kohustus tasuda selle suurepärase sordi aretajale tema omandi kasutamise eest õiglast tasu, olenemata aretaja asukohast. See ongi sordikaitse olemus.

Suurim võitja tasude rakendamisest on meie kohalik sordiaretus – Jõgeva Sordiaretuse Instituut, kelle sorte oli deklareeritud üle poole kogu OTS-seemnega külvatud pinnast. Sellega on kummutatud skeptikute kõhklused, nagu jääks kohalik sordiaretus kaotjaks.

OTS-tasu määr on vähemalt 50% madalaima kategooria seemne (C2) litsentsitasust, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Euroopa põllumehed on seda tariifi tõstnud, kuna nad on huvitatud kohaliku sordiaretuse arengust ning selle toetamisest. Edaspidised arengud ja läbirääkimised tootja-organisatsioonidega võimaldavad seda kindlasti teha ka meil Eestis. OTS-tasude süsteemi käivitumisel eelmisel aastal jäid Eestis OTS-tasude määrad alla 50% määra ning olid järgmised: tera- ja kaunvili 40 kr/ha, õlikultuurid
90 kr/ha ning kartul 400 kr/ha.

Kogutud tasu läheb vastava sordi omanikule.